9




Tallinna Pedagoogikaülikool










KASVATUSFILOSOOFIA

Eksamitöö


Kierkegaard`i lähenemine inimese olemusele ja kasvatusele






Õppejõud: S.Kera


Anna Pomm

EV-11




Tallinn

1997

Kõik, mida Kierkegaard filosoofina pakub, leidub ka eespool vaadedud esteetilis-filosoofilises loomingus. Kierkegaard kõigest hoolimata on tahtnud olla ikka esmajoones usuline aatleja, kelle filosoofiagi on seisnud kristluse tõdede ja nende enama teadvusse-tõstmise teenistuses. Selles mõttes võime näha kogu ta filosoofilist loomingut hargnevat protestiva kriitikana kaasaja filosoofiliste moevoolude vastu - kuna need tema arvates osutusid ohtlikuks kristluse eluväärtustele.

Arvamine, et Kierkegaard on filosoof ainult niivõrd, kuivõrd ta ründab Hegelit, on seda silmas pidades päris tabav iseloomustus. Hegeli dialektilist meetodit eitades vastandas Kierkegaard talle sokraatilise dialektika: “... igatahes on usaldusväärne, et tal (Hegelil) ei ole Sokratesega absoluutselt mitte midagi ühist”. Hegeli dialektikat igatviisi madaldades ja seda rünnates oli Kierkegaard Sokratesest vaimustuses ja nimetas teda oma õpetajaks. “Väljaspool kristlust, Sokrates, oled sina - ainukesena - õilis, avala hingega tark, sina olid tõeliselt reformaator”. “...Sina oled ainus inimene, keda ma vaimustusega tunnistan kui mõtlejat...” on Kierkegaard kirjutanud vahetult enne surma.

Kierkegaardi ahvatles Sokratese “maievtiline” dialektika (µaieutich - ämmaemandakunst) - meetod, mida Sokrates oli sarnastanud oma ämmaemandast ema kunstiga, meetod, mis aitas tõel ilmale tulla dialoogilistes otsingutes, kahtluses ja vaidluses, küsivas lähenemises tundmatule - ühesõnaga subjektiivne dialektika, kunst küsitleda iseennast iseenese kohta.

Kirkegaard ülistas Sokrates selle eest, et too “tõi ilmale iroonia ja andis oma lapsele selle nime”, kasutades oma teostes hulgaliselt iroonilist refleksiooni enesetunnetuse meetodina.

Tegelikult ei olnud Kiekegaardi “dialektika” taasloodud sokraatiline dialektika. Asi pole üksnes selles, et Kierkegaard ise eristas oma “dialektikat” sokraatilisest dialektikast kui uut, täiuslikumat dialektikavormi - kristlikku sokratismi.

Ehkki “Sokratese põhimõte seisneb... selles, et inimene peab leidma oma tegude eesmärgi kui ka maailma lõppeesmärgi, lähtudes ainuüksi enesest, ja saavutama tõe omaenese jõududega,” siiski “mõtleb tõeline mõtlemine” Sokratese arvates “nii, et tema sisu ei ole seejuures subjektiivne, vaid objektiivne”.

Kui Sokratesel olid maievtika ja iroonia vahendeiks objektiivse tõe kindlakstegemisel, siis Kierkegaard kasutas neid subjektiivse tõe, “tõde minu jaoks” saamiseks, kuivõrd ühtki teist tõde ta tunnistatud: “...objektiivselt pole olemas mingisugust tõde...”.

Kierkegaard heitis kohe alguses kõrvale objektiivse tunnetuse ning eitas selle väärtus ja tõelisust. Ta kutsus minema vastupidist - radikaalse subjektivismi - teed. “Ma ei nõua midagi muud peale tunnistamise, et meie objektiivsel ajal olen mina ainuke, kes ei suuda objektiivne olla”.

See subjektiivsuse ja objektiivsuse absoluutne vastandamine on kogu Kierkegaardi filosoofia nurgakivi, filosoofia, mille esmane ülesanne oli kummutada “väär ettekujutus, mida omavad tunnetusest ja selle resultaatidest need, kes räägivad objektiivsetest tulemustest, mõtlemata, et just nimelt filosoof on ülimalt subjektiivne”.

Nagu Hegel, määratles Kierkegaard saamist mitteolemisest olemisele üleminekuna. Tema arvates olid Hegelil “eitus, üleminek ja vahendamine kolm mumifitseeritud, kahtlast salaagenti, kes kõik liikuma panevad”, ja hoopiski mitte ühelegi loogikale alluvad “rahutud pead”.

Saamine on muutumine, teisekssaamine, teiseks üleminek, üleminek võimalikkusest tegelikkusesse. Ent Kierkegaardi arvates erinevad voimalikkus ja tegelikkus põhimõtteliselt, kvalitatiivselt. “...Kuivõrd lõpmatult erineb millegi käsitamine võimalikkuses sellesama käsitamisest tegelikkusest,” on ta “Päevikus” märkinud. Erinevalt võimalikkusest ei saa tegelikkus tema arvates olla loogilise käsitluse objekt. “Mõeldav reaalsus on tegelikkus, ja iga küsimuse selle kohta, kas miski on tegelik peab mõtlemine hülgama”.

Kierkegaard pidas selles küsimuses peamiseks eksimuste allikaks võimalikkuse ja tegelikkuse ning paratamatuse vahekorra väära käsitus. Saamine ei allu paratamatusele ja ei sobi sellega kokku. “Kõik, mis saamas on, tõestab juba oma saamisega, et ta ei ole paratamatu; sest ainus, mis ei või saada, on paratamatu, kuna paratamatu on olemas”.

Hegelile määratud Kierkegaardi etteheited, et Hegeli dialektika välistab vabaduse ja ühtlasi jutuslikkuse, ei ole põhjendatud. Nende kategooriate dialektiline käsitus seisabki selles, et nii paratamatust kui ka paratamatust ja juhuslikkust seob vastandite ühtsus ning need kategooriad ei välista teineteist.

Kui Kierkegaard võttis endale ülesandeks kukutada paratamatuse mõiste vabaduse ja juhuslikkuse nimel, siis - vastandades neid metafüüsiliselt - ütles ta lahti dialektikast. Samavõrd antidialektiline on tegelikkuse lahutamine võimalikkusest, mille Kierkegaard püstitas vastandina Hegelile, kes käsitas neid dialektiliselt, vastastikku läbipõimunutena, mis nähtub juba formaalse ja reaalse võimalikkuse eristamisest.

Niisiis ei pannud Kierkegaard alust teistsugusele, Hegeli omast erinevale dialektikavormile, vaid hülgas dialektika. Ta püüdis koguni hoopis lahti saada. Ja kui ta lõigi lahku dialektikast, siis osutus loogikast vabanemine teostamatuks, kuivõrd tollesama lahkulöömise õigustusena oli Kierkegaard sunnitud tegema igasuguseid loogilisi trikke ja jõupingutusi.

Vastuolukategooria läbib kogu Kierkegaardi maailmavaadet: “Kõikjal, kus on elu, on vastuolu”. Ent tal polnud eksistentsi lahutamatuks atribuudiks loogiline, vaid pateetiline vastuolu. Kirg pole midagi muud kui pinge saavutanud vastuolu. Kus puudub elu ja kirg, seal ei ole vastuolugi. Väljaspool eksistentsi ei ole vastuolu, kuid eksistentsiaalne vastuolu ei eelda ühtsust, vaid välistab seda.

Seejuures ei ole vastuolu isegi eksistentsiaalse tõlgenduse puhul Kierkegaardil arengut edasiviiv jõud. “Sõna “vastuolu” ei tule siin võtta mitte selles neetud tähenduses, mida talle Hegel omistab, kujutledes ise ja veenates teisi, nagu oleks sel sõnal loomejõudu”.

Minu eluvaatlus on täiesti mõttetu. Mulle tundub, et kuri vaim on mu ninale asetanud prillid, mille üks klaas tohutult suurendab, teine aga samavõrra vähendab.”

Kierkegaardi töödes on väga vähe öelnud kasvatusest ja lastest üldse. “Meelsamini räägin ma lastega, sest nendest tihkab ikkagi loota, et nad saavad kunagi mõistusega olenditeks; aga need, kes nendeks on saanud - oh sa issand küll!”

Kierkegaardile polnud olemine üleüldse ja veel vähem inimese eksistents mõtlemine. Arvatakse, et kuigi Kiekegaard lähtub idealistlikust eeldusest, et inimene olemus on vaimne, siiski on tema vaimu-käsitus selline, et see õõnestab idealistliku kontseptsiooni.

Kierkegaardi arvates ei või inimene olla teadusliku tunnetuse objekt, enamgi, teda ei või käsitleda ka subjektobjektina, mida tegi Feuerbach ja mitmesugused psühhofüsioloogia koolkonnad. “Kes eksisteerib, see ei saa samuti olla korraga kahes kohas, ei saa olla subjekt-objekt”.

Materialistlik füsioloogia on koomiline..., aga uusim, enam hingestatud füsioloogia on sofistlik”. Hinge ja keha probleem ei ole Kierkegaardile mingit raskust tekitanud: hing on primaarne, keha - sekundaarne. “Keha on hinge ja seega ka vaimu organ”. Kierkegaardi meelisvormel oli: inimene on hinge ja keha süntees, mida juhib vaim. Lõppkokkuvõttes “inimene on vaim”. Psühho-füüsilise probleemi on Kierkegaard lahendanud idealistlikult.

Kuid psühhofüüsiline probleen on vaid üks fülosoofia põhiküsimuse - olemise ja mõtlemise vahekorra küsimuse - tahke.

Kirkegaard ei pidanud olemist mõtlemiseks, kuna vaim pole mõtlemine, mis ainult ei võimalda, vaid lausa nõuab loogilist mõõtu ja käsitlust. Just selles on tema salvava märkuse tõeline mõte, et väite puhul - olemine ja mõtlemine on samased, tuleb “ühekorraga naerda ja nutta”.

Kui “olemise” asemel oleks jutt “eksistentsist” (spetsiifilises tähenduses, milles seda mõistet kasutas Kierkegaard), ja “mõtlemise” asemel - vaimust (jällegi tema tähenduses), siis vormuleeriks vaimu ja eksistentsi samasuse printsiip adekvaatselt eksistentsialismi kui Kierkegaardi tüüpi subjektiivse idealismi põhilause.

Öelduga ei ole karvavõrdki vastuolus Kierkegaardi poleemika Descartes’i lausega “ma mõtlen, järelikult ma olen olemas”. Ta väitis, et olemise järeldamine mõtlemisest on vastuolus, ja tõstatas Descartes’i vastu mõtlemise ja olemise vahekorra vastupidise vormeli: “Kuna ma eksisteerin ja olen mõtlev, siis ma mõtlen”. Kierkegaard lisas, et kartesiaanlus liigendas olemise ja mõtlemise, nende vahel ei ole “ideaalset samasust”. “Mõtlemisega samane olemine ei ole üldse inimlik olemine”.

Minu peamine mõte oli, et meie ajal on teadmise ülikülluse tõttu ära unustanud, mis tähendab eksisteerida ja mis tähendus on enesessepööratusel...”.

Mõned looduseuurijad leidsid või püüdsid leida kusagil maailmas eksisteerivat Archimedese punkti ja sellest punktist universumid vaadelda...”, on kirjutanud Kierkegaard. Tema leidis selle aga iseeneses.

Sellises spetsiifilises tähenduses on “eksisteerimine” Kierkegaardile ainuke “tõelisus”, mis piirab “olemise” mõistet ja on vastandatud “mõtlemisele”. “On tõelisus välisilm?” küsib ta iseendalt, ja vastab eitavalt: “Tõelisus on sisemaailm”, oma Mina enesesuhe oma Minaga.

Kiekegaardile oli erakordselt iseloomulik, et eksistentsi tunnistas ta “ainsaks tunnetamatuks asjaks iseeneses, millega mõtlemises ei ole obsoluutselt midagi ühist”.

Kierkegaardi ei rahuldanud määratleda inimest mõtleva olendina: selles ei ole inimese olemus ning see pole tema eksistentsis peamine. “Tõeliselt inimlik on - kirg. Kireta ei saa eksisteerida. Kõik eksistentsiprobleemid on ühenduses kirega. Kirg on eksistentsi Alfa ja Omega. Kirg eelkõige. Kirg on eksistentsi liikumapanev jõud ja “subjektiivsuse tipp”.

Taani teoloogi arvates ei või inimest niisiis määratleda mõtleva substansina, loomuliku olendina ega üldse mingit liigi “objektina”. Tegelikult ei saa inimest üldse defineerida. Olles kordumatu individuaalsus ja puht subjektiivne olend, teeb ta end selleks, mis ta on. “inimene on vaim. Aga mis on vaim? Vaim - see on Mina.”

Küsimusele “Mis tähendab olla inimene?”, Kierkegaard on taandanud filosoofia põhiküsimuse: mis tähendab olla?...

Kierkegaard on end kunagi võrrelnud inimesega, kes elab iga hetk kokku variseda ahvardaval pööningul. Seejuures ta teab seda. Sellepärast ongi tema filosoofias leidnud end inimesed, kes elavad mahalõhkumisele määratud ühiskonnas, inimesed, kes “on kaotanud jalge alt igasugune pinna”.

Võib olla tema filosoofilised tööd püüavad nõu anda, aidata nendele inimestele. Ta ei taha õppida, vaid tahab, et inimesed ise leiaksid otsust.

V4ib-olla üks väljapääs, mida ta pakub on: “Mõistatuslik ei tule olla mitte üksnes teiste jaoks, vaid ka iseendale.”

KASUTATUD KIRJANDUS:


  1. ????????, ?. ??????????? ? ????. 1994.

  2. ??? ??????????. 1994.

  3. Bõhhovski B. Kierkegaard (Suuri mõtlejaid). 1975.

  4. Salumaa E. Kierkegaard. 1993.


Случайные файлы

Файл
63334.rtf
60043.rtf
13210-1.rtf
117825.rtf
ФЕРм-11.doc