Жизнь и творчество Harri Jotilde;gisalu (HarriJogisalu)

Посмотреть архив целиком


Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasium




REFERAAT






Õpetaja:


Koostamine:

Anton Vedešin

10A” klass








Tallinn

2000

BIOGRAAFIA

Ta on pärit Läänemaalt, Paadremaa Rüüsmaalt, kus sündis 1922. aasta augustikuu 24. päeval.

Rüüsmaa oli vana talu, mida tema isa poolt vanaema vanemad (Müllerid) asusid pidama ja päriseks ostma juba eelmise sajandi lõpul. Esimesed mälestused ongi tal sünnikodust: vana õlgkatu elumaja ja samasugune ait ning karjalaut, kambri otsas suur aed õuna-, ploomi- ja kreegipuudega, kopliväravas põline kask linnupesadega. Koppel ja karjaaed olid hobuste, lehmade ja lammaste päralt, toa taga rohetas mudane tiik, mis kevaditi kubises konnadest, suvel püherdasid seal sead. Tagaõuest voo­las läbi kiire oja, tegi poliste sangleppade all lookeid. Suur­vee ajal uputas, suvel aga oli vett nii vähe, et kalad - lut­sud ja haugid - jäid kuivale. Karjamaa oli kõrge poliste män­dide alune, kust korjati korvi- ja tünnitäite viisi marju ning seeni. Heinal käidi soos, sumbati poolest säärest saadik vees. Talveõhtutel nokitsesid mehed püsside kallal, rohitsesid neid ja valasid kuule ning haavleid, et jänese- või rebasejahile min­na. Ahjupragudes laulsid kilgid.

Esimesest suurest sojast oli tema isa Vladimir koju tulnud invaliidina. Ta abiellus naabervallast pärit taluteenija Miina Adleriga. See abielu ei kestnud kaua. Pärast tema venna Antoni sündi 1925. aasta algul Harri ema haigestus ja suri Tallinna haiglas. Jäi ta vennaga vanaema Vana-Miina hoole alla. Sellega Rüüsmaa õnnetused ei lõppenud: vanaisa Kaarli külmetas lubjaahju ehitu­sel ja kopsuhaigus viis ta enneaegselt hauda, järgnes vanaema pikaajaline haigus. Töökätest tuli puudus, võlad ähvardasid ta­lu. Kõik kokku viis selleni, et Rüüsmaa anti Harri isa õe, s.o. tema tädi Anastasia ja tädimehe Jaak Saali pere pidada ning Harri pere asusid Tallinna. 1915. aastani olid tema vanavanemad linnas ela­nudki, siis aga Rüüsmaale kutsutud, sest talu oli peremehe, vanaema venna surma järel tühjaks jäänud.

1929. aasta oli linna ümberasumiseks ebasoodus - kriisi ja tööpuuduse aeg. Siitpeale lõppes tema muretu väikelapsepoli: mäletas, et ta ei kohanenud kitsa linnakorteriga, tundsis puu­dust Rüüsmaa õuest, jõest ja loomadest. Muule lisaks oli ta esi­mese linna-aasta järjest haige. Tekkis mingi umbusk linna suh­tes, millest ta polegi päriselt vabanenud.

1930. aasta sügisel viis vanaema tema Tallinna Veerenni täna­va (V) algkooli esimesse klassi. Tähed olid tal juba maal goo­ti tähestikuga aabitsast selgeks õpitud, kuid koolis tuli need uue õpiku järgi ümber õppida. Kevadeks sai ta siiski lugemise kätte.

1931. aasta suvel abiellus Harri isa teist korda. Kasuema Anette Habo toi perekonda kaks tütart oma esimesest abielust. Kuigi isa oli kõike kõige paremini mõelnud, läks suure pere ülalpida­mine juhusliku tööga raskeks. Harri koos vennaga jäi vanaema kasvatada. Vanema töötas maja- ja kooliteenijana, vahepeal elas kõ­dus Rüüsmaal. Sai ta koolis käia Tallinnas, Paadremaal, Taeblas ja Keilas. Õppimine oli aastatega järjest edukamalt ja tun­nistused paremaks läinud. Koolis olid siis moes testid. Õpi­lasele anti trükitud küsimustelelt, milles tuli täita lüngad või teha arvutused. Hinde määras punktide arv. Nad õppisid kõik püüdlikult ja õhinaga, testide kirjutamisel iga punkti pärast pingutades ja omavahel võisteldes. 1936. a. kevadel Harri lõpetas Paadremaa Algkooli.

Tuli juttu sellest, mis temast pidi edasi saama - kas jääb maale sulaseks või läheb linna mõnd ametit õppima. Tal oli kindel soov edasi kooli pääseda. Ta tahtis õpetajaks hakata. Kirjutas sellest algkooli lõpukirjandiski andiski. Seminari peeti siis­ki liiga kalliks ja Keilas elanud vanatädi soovitusel soorita­s sisseastumiseksamid Tallinna Poeglaste Kaubandus-Ärindus-Keskkooli Sakala tänavas. Seal oli koos kolm kooli: kaubanduskool, kommertsgümnaasium ja progümnaasium; direktor ning õpe­tajad olid ühised.

Esialgu ei läinud tal keskkoolis kuigi hästi. Kõige suure­mat vaeva nägis võõrkeelega, mida maa-algkoolides üksvahe üld­se ei õpetatud, linnakoolides aga küll. Oli ta saksa keeles kaasõpilastest maha jäänud ja vaatamata armutule tuupimisele ikka teistest nõrgem. Alles teisest klassist alates jõudis pikkamööda järele, kui saksa keelt hakkas andma õpetaja L. Kivimägi, täpne ja nõudlik nii enese kui ka õpilaste suhtes. Üldi­selt talle koolis meeldis. Õpetati elavalt ja huvitavalt. Tun­dides vesteldi poliitikast ja reisimuljeist teistesse maadesse, Fašismi olemusest Itaalias ja Saksamaal andis jahmatamapaneva kirjelduse ajalooõpetaja ja hilisem direktor U. Kessler. Oldi nõudlikud, tundides valitses hea distsipliin, klassikursuse kordamise võimalust ei antud. Rõhku pandi iseseisva töö harju­muste kujunemisele, said nad palju praktilisi oskusi, nagu kirjavahetus, dokumentide vormistamine, masinakiri, tugeva aluse saksa keeles; toimetasime ja trükkisime oma ajakirja "Poiste Hääl". Kooli mainet õpilaste silmis tõstis tublisti seegi, et paljud nende õpetajad olid ise käsutatavate õpikute autorid: eesti keel - K. Mihkla, keemia - direktor O.J. Kiisel, raamatu­pidamine - J. Tammo, matemaatika - R. Meresmaa, saksa keel -H. Pezold, füüsika - R. Kuna, vene keel - Aleksejev, joonista­mine E. Kana.

Kaubanduskooli aastad olid sisukad ja läksid kiiresti. Su­ved veetis Paadremaal sünnikodus. Rüüsmaa läks ülesmäge: raadati võsa- ja lepikualusest uut poldu, vanad puhastati kividest, muretseti masinaid, talus peeti head piimakarja. Mõis­tagi polnud see tulnud iseenesest, vaid suure tööga. Tööd nõu­ti lasteltki, rääkimata suurest linnakooli poisist. Ometi pol­nud see vastumeelt ega raske. Ootas ta alati aega, millal lin­nast maale pääses. Rüüsmaal sai ta selgeks mitmesugused maa­tööd. Talumehe hoolsus põlluharimisel, maa ja metsa hoidmine, range kokkuhoid ja leiva kallikspidamine on sellest ajast mee­les.

Kaubanduskoolis, eriti viimases klassis, hakkas Harri mõtlema edasiõppimisest gümnaasiumis, et hiljem oleks tee lahti üli­kooli. Klassis oli teisigi, kellel sama mõte. Võtsid nad eratunde matemaatikas - kroon tund -, sest kaubanduskooli ja progümnaasiumi programmid erinesid. Väljavaateid veel kolmeks aastaks kooli jääda pidas ta siiski väga nigelaiks. Kevadel tu­li tal gümnaasiumi mõte katki jätta - ei näinud võimalust ku­lude katmiseks.

Kaubanduskooli lõpetamise järel oleks saanud tööd pangas, kuid Harri see ei meelitanud - jällegi vaevas kahjutunne, et ta polnud õppinud seminaris. Otsustas ta asja omamoodi: ära käia ajateenistuses. Juunikuu algul olid paberid vormistatud ja komisjonis käidud.

Algasid 1940. aasta suve pöördelised sündmused. Sõjaväkke ei voetud ja ta sõitis suveks Rüüsmaale. Pidi ka aru pidama, mi­da edasi teha. Ootamatult selgus, et Rüüsmaal ei olda tema edasiõppimise vastu, tädimees koguni soovitas uuesti kooli minna -tal oli temaga sel teemal varem juttu olnud - arvas, et küll ta tuleb rahaga välja, ja lubas toetada. Kahte korda ta seda öelda ei lasknud. Tallinnas käies ta kohtas direktor O.J, Kiiselit, ta tundis huvi, mida Harria teeb või kavatseb. Kui rääkis soovist kommertsgümnaasiumi astuda, otsustas asja samas tänavanurgal: paneb nime kirja.

1940. aasta sügisel oli taas oma Sakala tänava koolis, aga seekord Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumi ehk "Komme" õpi­lane. Endisi "Kauba" poisse istus peale tema klassis veel kolm, ülejäänud olid tulnud teistest Tallinna progünmaasiumidest ja reaalkoolidest. Elu läks sel sügisel väga sündmusterikkaks ja kiireks. Uudiseid tuli järjest: esiteks muudeti kooli nimetus - kommertsgümnaasiumist sai kommertskool; teiseks lühendati õppeaega kolmelt aastalt kahele; kolnandaks, ja õpilaste ülla­tuseks, hakati maksma stipendiumi. Vahepeal oli rahakurssi muudetud ja Rüüsmaalt suvise töö eest kaasa saadud saja kroo­niga polekski tal ilma stipendiumita midagi peale hakata ol­nud. Õppeaja lühendamine toi kaasa tunniplaani tunduva pai­sumise, kuid "Kauba" poiste elu oli kergem, sest eriained olid tuttavad, masinakirjatundidest vabastati, sai koguni tasulist masinakirjatööd.

Ühel vahetunnil tõmbas kaubanduskooliaegne klassijuhataja E. Kana Harri kitlinööbist kinni võttes enda juurde ja ütles, et tahab nõu anda. Oli väärt nõu: teha jõulust üleminekueksamid teise klassi ja kool kevadel lõpetada, lubas avaldust õppenõu­kogus toetada. Selleks tuli iseseisvalt ära õppida l. klassi teise ja 2. klassi esimese poolaasta üldained.

Nii läkski. Aega oli küll napilt, aga koos pinginaabriga tegid nad eksamid ära ja uuest aastast kolisime teise klassi. Kevadel Harri lõpetas kooli. Sel ajal ei osanud arvata, kui oluline dokument on kommertskooli lõputunnistus — see võrdub keskkooli lõputunnistusega, kaubanduskooli oma aga mitte. Harri jaoks kõi­ge olulisem seoses teise klassi üleminekuga selgus märtsis, kui lõppklassides loeti ette Eesti NSV Hariduse Rahvakomissari­aadi ringkiri, milles kutsuti noori toole rahvakooli õpetaja­tena ja osa võtma vastavatest kursustest. Teisiti öeldes; paku­ti õpetajaametit, seda, millest oli ta mõelnud juba algkoolist peale, aga kaubondus- ja kommertskooliaastatega sellest aina kaugenenud. Viis ta sedamaid avalduse direktori lauale. Kogu koo­li peale oli see ainus. Vastus tuli rutem, kui oodata võis -Harri arvati rahvakooli õpetaja kandidaadiks, saadeti ka tööju­hendid algkooli õppeprogrammide ja õpikute läbitöötamiseks ning kutse katsetele. Katsed toimusid juuni algul, kursused pidid algama 23. juunil. Oli ta ainus meeshing ja vististi ka kõige noo­rem üle saja õpetajakandidaadi hulgas. Katsed sooritatud ja kool lõpetatud, sõitis Harri Kuusmaale, ise pisut kahetsedes, et ju­ba enne jaanipäeva, mida kodukülas peeti alati armsa pidulik­kusega, peab tagasi Tallinnas olema.

Algas Suur Isamaasõda. Kursused ei toimunud. Jäin Paadremaale, tuli Saksa okupatsiooni aeg.

Paadremaa Algkooli juhatajal oli tema õpetajakutseks valmis­tumine teada ja tema ettepanekul suunas Läänemaa koolivalitsus Harri Martina Algkooli tööle. Oli ta õpetajaks Martnas, Rõudes ja Lihulas, seejärel teenis kaks aastat tööpataljonis. Pärast demobiliseerimist 1946, aasta novembris töötas jälle õpeta­jana Läänemaal, seekord Saulepis.

1947. aasta l. septembrist tuli Märjamaa Keskkooli. Mär­jamaale ta oleb jäänudki. Töötas ta Ants Lauteri nimelises Märja­maa Keskkoolis kolmkümmend üks aastat, nendest kakskümmend kuus õppealajuhatajana. Töö kõrval lõpetas 1950. aastal Tal­linna õpetajate Instituudi ja 1955. aastal Herzeni-nimelise Pedagoogilise Instituudi Leningradis, omandades keskkooli bioloogia- ja keemiaopetaja kutse.

1957. aastal Harri abiellus õpetaja Elsa Milliga. Nende peres on tütar Miina, kes õpib Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikapedagoogikat.

Sõjajärgset kooli iseloomustasid õpilaste ja õpetajate ühis­kondlik aktiivsus ning väsimatu töörügamine. Toimusid õpilas­te kunstilise isetegevuse olümpiaadid. 1948. aasta kevadiseks ülevaatuseks Harri kirjutas näidendi "Täismehed", millega jõudsid "Estonia" lavale. Kriitika nimetas näidendit sisult trafaret­seks, kuid elavalt kirjutatuks ja hästi mängituks, nii et saal elas kaasa. Repertuaaripuudusest aetuna kirjutas näidendeid veelgi. Palju kaugemale oma kooli lavast need siiski ei jõud­nud, olid ülesehituselt liiga lõdvad ja igavad.

Ühel päeval, mäletas ta seda hästi, tuli kooli õpetajatetuppa tuttav, muheda olekuga noormees, üks nendest, kellega koos olid Sakala tänavas oma koolide "Poiste Häält" trükkinud –





















Hol­ger Pukk. Holger töötas siis "Sädeme" toimetuses. Siitpeale algas Harri koostöö "Sädeme", hiljem "Pioneeri" toimetusega, sest teine kooli- ja klassivend "Kommest" - Manivald Kesamaa -oli seal ametis. Kirjutas ta "Sädemele", "Pioneerile" ja "Tähe­kesele", kujunes tutvus ning koostöö toimetuste töötajate, kirjanike Holger Puki, Jaan Rummo, Heljo Männi, Heino Väli, Jaan Bannapi, Olivia Saare, Maimu Linnamäe ja teistega. Sai Harri ohu­tust oma raamatute kokkupanemiseks.

Lapsepõlvekodu, õpitud eriala, töö koolis, samuti Lääne-Eesti eluolu, ranniku, laidude ja saarte loodus on mõjutanud tema kirjutamise ainevalda.

Tema raamatute esitrükkide toimetaja "Eesti Raamatu" las­tekirjanduse toimetuses on olnud Helle Michelson. Peab Harri seda tööd autori jaoks oluliseks, ja selles mõttes on tal onne ol­nud,

Koolitöö kõrvalt on raske leida aega kirjutamiseks. Tuli valida, kumma juurde jääda. Otsustas kirjutamise kasuks - 1978. a. jätis õpetajatöö ja lahkusin koolist.


5



Случайные файлы

Файл
145491.doc
93042.rtf
102520.rtf
15318-1.rtf
124563.rtf