Lahingulaev Bismarck (Lahingulaev Bismarck)

Посмотреть архив целиком



Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium








Saksamaa lahingulaevad



Aastatöö


Roman Belogurov


Secunda loodus









Juhataja: Rainer Saks




Pärnu 1999









Saksamaast




Vastavalt Versilles’ lepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa 1 maailmasõja aegsest laevastikust üle võitjariikidele. Saksa laevastikul lubati pidada vaid 6 soomuslaeva, 6 kergeristlejat, 12 hävitajat, 12 torpeedopaati ja sellist hulka traalerid, mis oli vajallik ümbritsevate merealade puhastamiseks miinidest. Kõik Saksa allveelaevad tuli ära anda või hävitada ja uute allveelaevade juurdeehitamine oli keelatud.

Sakslased jätsid tõepoolest esialgu alles kuus soomuslaeva. Uues sõjalises situatsioonis võis neid kasutada kui ujuvpatareisid, mitte kui laevu, millega merelahinguid pidada. Kergeristlejaid jäi 1 maailmasõja järgsesse Saksa laevastikku millegipärast siiski kaheksa – kaks üle lubatud arvu.

2 maailmasõja alguseks oli eelnimetatud laevadest alles veel vaid kaks soomuslaeva – ”Schlesien” ja ”Schleswig-Holstein”, mida kasutati suurtükiõppelaevadena. Kõik kaheksa 1 maailmasõja aegset kergeristlejat olid vahepealse 20 aastag kas sulatusahjudesse rännanud või kai ääres roostetavateks ujuvkasarmuteks saanud. Vahepeal aga oli ehitatud kuus uut kergeristlejat , mis kõik kandsid Saksa linnade nimesid. Neist esimesena sai 1925. aastal valmis ”Emden”.

Aastail 1929-1930 said valmis kolm kergeristlejat: ”Karlsruhe”, ”Köningsberg” ja ”Köln”. Nende pikkus oli 174 meetri ja relvastatud olid need ühesa 150-mm suurtükiga. Lisaks 63000-hobujõulistele auruturbiinile, mis andsid neile laevadele kiiruseks kuni 32 sõlme, olid selle seeria kergeristlejail abijõuseadmeiks veel 1800-hobujõulised diiselmootorid. Need olid tunduvalt väiksema kütusekuluga kui auruturbiinid ja nende abil võis laev 10-sõlmilise kiirusega läbi sõita kuni 10000 meremiili (18500 km). Laevade veeväljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna Versailles’ lepinguga oli määratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate veeväljasurve või olla kuni 6000 tonni, siis oma uute ristlejate seesugusest veeväljasurvest sakslased ametlikult teatasidki.

Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat – ”Leipzig” ja ”Nürnberg. Olles ligikaudu samade mõõtmete ja põhirelvastusega nagu eelmise seeria laevadki, oli neil rohkem õhutõrjerelvastust ja eelmistest erinev jõuseade, mis koosnes 60000-hobujõulistest turbiinidest ja 12400-hobujõulistest diiselmootoreist.

Aastail 1928-1932 alustati Saksamaal kolme sõjalaeva ehitamist, mis üldlevinud põhimõttest lähtudes ei mahtunud ühtegi tolleaegsesse laevaklassi. Need olid raskeristleja mõõtudega laevad, mille pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtükki kahes soomustornis. Sakslased ise nimetasid oma loomingu soomuslaevadeks (Panzerschiff), inglased aga mõtlesid nende jaoks välja naljatermini – pocket battleship – taskulahingulaev. See nimetus läks käibele paljudes keeltes, ka eesti keeles. Kuna Versailles’ lepinguga oli Saksamaa lubatud ehitada soomuslaevuveeväljasurvega kuni 10000 tonni, siis nende laevade sellisest veeväljasurvest ametlikult teatatigi. Tegelikult oli kahe esimese laeva – ”Deutschlandi” ja ”Admiral Scheeri” täelik veeväljasurve 15800 tonni, seeria viimasel laeval ”Admiral Graf Speel” koguni 16200 tonni. ”Deutschland” sai valmis 1933, ”Admiral Scheer” 1934 ja ”Admiral Graf Spee” 1936. Jõuseadmeiks olid taskulahingulaevadel diiselmootorid, mis võimaldasid ”Admiral Scheeril” ja ”Admiral Graf Speel” täiendava tankimiseta läbi sõita kuni 19000 miili (35000 km), ”Deutschlandil” aga koguni 21500 miili (40000 km). See on keskeltläbi kaks korda rohkem, kui oli tolleagsete tavapäraste – auruturbiinide ja õliküttega lahingulaevade läbisõidukaugus.

Pärast natside võimuletulekut sai Saksamaa välispoliitika üheks põhiliseks survesuunaks Versailles’ lepingu sõjaliste kitsenduste kaotamine. Ja 18. juunil 1935 sõlmitigi Londonis Inglise-Saksa mereväekokkulepele, mis tühistas senised Saksa laevastikku kammitsenud piirangud. Inglismaa andis oma nõusoleku, et Saksamaa võib ehitada endale pealveelaevastikku, mille tonaaz oleks 35% Inglismaa pealveelaevastiku kogutonnaazist, ning allveelaevastiku, mille tonaaz oleks 45% Inglismaa allveelaevastiku kogutonnaazist.

Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast laevaehitusprogrammi alustanud juba enne mereväekokkuleppe sõlmimist. Allveelaevu hakati ehitama ilmselt juba 1934. Aastal, sest esimene neist sai valmis vaid 11 päeva pärast mereväekokkuleppe sõlmimist – 29. juunil 1935.

Londoni lepe andis Saksamaale õiguse ehitada kaks 35000-tonnise veeväljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega tehti algust 1936. aastal ja need olid juba tõsised laevad, mis said endale kaheksa 381-mm peakaliibrisuurtükki. Vettelaskmisel ”Bismarck” ja ”Tirpitz” nimeks saanud laevad olid sõja algul veel ehitamisel ja valmis said need alles vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja muidugi pole ime, et needki laevad osutusid lubatuist veidi kopsakamaiks – ”Bismarcki” täisveeväljasurveks sai ligi 51000 ja ”Tirpitzil” koguni ligi 53000 tonni.

Londoni lepe lubas Saksamaal ehitada veel viis 10000-tonnise veeväljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie risleja ehitamist, mis vettelaskmise järjekorras said nimeks ”Admiral Hipper”, ”Blücher”, ”Prinz Eugen”, ”Seydlitz” ja ”Lützow”. Relvastatud olid need küll Washingtoni konverentsi otsusele vastavalt, kuid kippusid jälle lubatust suuremad tulema – täisveeväljasurvega 18200-18400 tonni. Aga see selgus muidugi alles pärast sõda- nagu teistegi suurte Saksa sõjalaevade puhul.

Sõja alguseks sai valmis ainult üks raskeristleja – ”Admiral Hipper”. ”Blücher” sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja ”Prinz Eugen” 1. augustil 1940. ”Lützow” müüdi 1940. aastal suures sõprustuhinas Nõukogude Liidule, kus kandis esialgu ”Petropavlovski”, aastail 1944 – 1953 aga ”Tallina” nime. Ristleja oli Saksamaalt ära toodud ilma turbiinideta ja vaid osalise relvastusega ja nii ta jäigi, sisuliselt sai teda kasutada vaid ujuvpatareina. Seeria viiendast laevast – ”Seydlitzist” üritasid sakslased sõja jooksul ehitada lennukikandjat, kuid see töö jäi lõpetamata.

Allveelaevu jõuti Saksamaal sõja alguseks valmis ehitada 57. Neist 30 oli väikesi (lähitegevusallveelaevu), 18 keskmist allveelaevu ning 9 suurt ookeaniallveelaeva.

Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine, sealt alates Kriegsmarine. Laevastiku juhataja oli sõja algul 63-aastane suuradmiral Erich Raeder.










Inglismaa laevastik



Pärast I maailmaasõja lõppu oli Inglismaal tohutu sõjalaevastik, kuhu 1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33 lahingulaeva, 9 lahinguristlejat, 21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514 hävitajat, 155 allveelaeva ning juba isegi 3 lennukikandjat.

Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist laevadest tarbetuks ja nende ülalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele koormavaks. Pealegi oli suur osa laevu vananenud, eelkõige soomuslaevad ja torpeedopaadid.

Juba aastail 1920–1921 lammutati kaks lahingulaeva, erilise hoo sai Briti lahingulaevade lammutamine pärast Washingtoni konverentsi. Sel konverentsil määrati, et Inglismaa lahingulaevade ja lahinguristlejate kogutonnaaZ võib olla 525000, üle selle määra olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii läkski aastail 1922 –1932 lammutamisele 17 Briti lahingulaeva ning kuus lahinguristlejat. Üks lahingulaev müüdi Tšiilile, üks lahingulaev uputati märklaevana teiste laevade suurtükitulega ja üks lahinguristleja uputati lihtsalt niisama merre. Paar lahingulaeva sai abilaevadeks ja tegevlaevastikku jäeti vaid kaks seeriat 381-mm suurtükkidega relvastatud lahingulaevu, kokku kümme laeva.

Alles jäeti ka kaks 381-mm suurtükkidega relvastatud lahingurislejat – ”Renown” ja ”Repulse”.

Uute laevade poolest täienes Briti laevastik kahe sõja vahel kahe lahingulaeva ja ühe lahinguristleja võrra. 1916. Aastal alustati nelja lahinguristleja ehitamist, kuid samal aastal toimunud Jüüti merelahingus hukkus kolm Briti lahinguristlejat. Oli ilmne, et seni ehitatud lahinguristlejate kaitsekonstrktsioon on põhjalikult puudulik. Esialgu ehitati siiski kõiki nelja alustatud lahinguristlejat inertsist edasi, kuid lõpetati siis 1918. Aastal kolme laeva edasiehitamine. Valmis sai vaid üks - ”Hood”, millele pandi esialgse projektiga võrreldes peale täiendavalt 5100 tonni soomust. 1920. Aastal laevastikule üle antud ”Hood” oli oma 44600-tonnise veeväljasurvega ning 263-meetrise pikkusega järgneva 20 aasta jooksul maailma suurim sõjalaev.

1922. aastal alustati Inglismaal kahe uue lahingulaeva ehitamist, mis said valmis 1927. Need – ”Nelson” ja ”Rodney” – olid Briti laevastikus ainukesed lahingulaevad, mis olid relvastatud 16-tolliste – 406-mm suurtükkidega. Kõik üheksa peakaliibrisuurtükki paiknesid neil kolmes vööritekil lähestikku asuvas soomustornis. Kuid nende laevade puuduseks oli nõrk jõuseade – vaid 45000-hobujõulise võimsusega auruturbiinid andsid neile kiiruseks 23 sõlme. Tulevaste Saksa lahingulaevadega ei olnuks neist võiduajajaid. Kuid arvestagem, et see oli aeg, kus inglased olid veel kindlad, et mingeid Saksa lahingulaevu ei saagi olema.


Случайные файлы

Файл
30771.rtf
25356-1.rtf
114549.rtf
15717-1.rtf
CBRR4075.DOC




Чтобы не видеть здесь видео-рекламу достаточно стать зарегистрированным пользователем.
Чтобы не видеть никакую рекламу на сайте, нужно стать VIP-пользователем.
Это можно сделать совершенно бесплатно. Читайте подробности тут.